Suslik: Praktika 1. päev

Täna sai mulle selgeks fakt, et ega need restauraatorid pole ikka normaalsed inimesed. Lähen siis praktikale, nagu läheks tööle ikka.. Nagu tavaliselt.. Selles majas on uks kinni alt... Lasen kella, nagu ikka.. Ootan... Ootan... Ootan kuni tuleb mees, kes tutvustab ennast, kui Valerit, avab mulle ukse...

Mina: Tere, ma olen uus praktikant... Amm, Carola...

Valeri: Astu aga sisse... Teinekord, kui ma ei viitsi uksepeale vastu tulla siis mine ümber maja... seal teisel pool uks lahti... Kas keegi on sulle näidanud kuhu sa oma asjad paned ja kus riideid vahetad?

Mina: Amm... Ok... Ei, keegi ei ole mulle näidanud kappe... See mees... umm... Peeter?? Pidi mulle täna näitama.

Valeri: Ta on Mihkel... Miizza... aga ok... Näe pane kott siia, riideid vaheta seal ja siis oota kuni Miizza tuleb..

Mina: Amm... ok...

Eks see oli suht kõik, mis ma öelda oskasin... Vaatasin, et peale minu ja Valeri oli seal veel üks meesterahvas ja palju tühje laudu... Igal laual oli oma töö, ülesanne ja pooleli olev asi... Seal vedeles nii diivaneid, toole, laudu, kappe, kummuteid ja kõike muud. Huvitav oli vaadata kuidas kõik oli laiali, kuid samas ka üsna korrapärane...

Jalutasin selles hirmatuma suures hoones ringi ja vaatasin mis seal on... Väike masina tuba mis sisaldas endas mingit masinat mida ei kasutata ja see oli tabalukuga kinni pandud, siis oli seal puur, mille ma ära tundsin, ent seal oli otsas mingisugune imelik kare asi... sellist polnud ma ennem veel näinud.. Kui ehk nõudepesu käsn, kus on analoogsed teravad traadist orad... Siis oli seal veel käi millega teritatakse nii peitleid kui ka kaapelehti...

Just siis ilmuski minu juhendaja Miizza, ehk Mihkel. Ta näitas mulle minu töölaua, mida ma koheselt oleks tahtnud hakata koristama kuna seal valitses totaalne kaos, ning andis mulle ka minu tööülesanded, mida ma pidin hakkama tegema. Meil oli ülesanne restaureerida kardinapuud ning see pärast kolmest osast kokku panna. See tähendas minu jaoks aga seda, et ma pidin hakkama kraapima vana lakki ja värvi maha selle puu pealt.

Esmalt pidin aga hoopis naelad eemaldama ja klotsid mis selle puu osa taga olid eemaldama. Osasid naelu ei saanud eemaldada kuna need olid teiselt poolt sisse löödud, seega need tuli lõigata katki ja pärast viiliga viilida.

Mind hakkas ühtäkki huvitama kui palju seal inimesi töötab seega hakkasin kohe Miizzale küsimusi esitama.

Mina: Kui palju teid siin töötab üldse?

Miiza: Ega ma nagu väga ise ei teagi... Ametlike töötajaid on vähe. Mina, Valeri ja ehk on keegi veel... kõndisime mööda seda suurt ruumi, kuhu olid riiulitega eraldatud nagu poksid milles siis töötasid erinevad inimesed. ... Siin on polsterdaja, sadulsepp. Siin töötab üks pikk ja turske mees.. Ta käib oma vabast ajast. Ta lammutab diivaneid ja voodeid, et sadulseppadel oleks kergem. Siin töötab üks naisterahvas. Ta on kiirabi autojuht vabal ajal ning töötab siin osalise ajaga. Ta teeb põhiliselt pildiraame ja muud sellist nippet näppet kergemat asja. Valerit sa juba tead. Ta teab kõige paremini puidu liike. Kui sul tekib küsimus siis saad temalt küsida. Ja siin on veel Jorven, (oli vist ta nimi, aga ega mul nimede peale väga halb mälu ja täpselt ei mäleta) ta on meil suht proff siin.

Mina: Aga mis kellast teil tavaliselt tööpäev algab, siis ma tean mis kell homme tulla..

Miiza: Ei nooh, eks igaüks tuleb siis kui ta ise tahab... kes käib öösel, kes päeval. Eks nii nagu ise tahad. Vabagraafik.

Mina: Aga mis kellani sa tavaliselt oled tööl?

Miiza: Nooh, eks nagu mul tuju on... Kui tuju ei ole siis üldse ei tule. Restaureerida ei saa sunniviisiliselt. Ikka peab tuju olema. Kui tuju ei ole istu kasvõi kodus... Maga või passi seda ekraani aga ära tule... Tuju peab hea olema, kui siia tuled.

Mina: ahsoo... Kui nii siis nii..

... Sel hetkel sain ma aru, et Restauraatorid on täiesti eri liiki inimesed...

Aga natukene siis ka sellest, mida ma lõpuks praktikal tekin peale naermise ja kaaslastega suhtlemise. Minu ülesandeks oli puhastada kolm 115cm detaili, millest pidi saama kardinapuu. Esimest detaili pidin kraapima kolme erisuguse kaapelehega. Üks oli kuusnurk, teine oli ümar ja kolmas oli täisnurk ja 45 kraadise nurga all. Sedasi kraapides möödus kuus tundi väga kiiresti. Kui see sai valmis ja selle paksu värvi ja laki kihi alt ilmus välja ilus männipuu oli vaja järgnevad kaks detaili ette võtta.

Kutsusin igaks juhuks ka juhendaja, et teada saada, kas on piisavalt tehtud. Miizza tuli minu juurde ja vaatas mu detaili üle.. Ta raputas pead. See ei sobinud talle. Pidin veel kraapima. Pärast veel kahte tundi kraapimist tuli Miizza uuesti minu juurde...

Miiza: "Kuule nüüd läheb juba liiga ilusaks. Ega sa ei pea seda nii ilusaks kaa tegema.."

Pärast seda tegin algust oma järgmise detailiga. Kui olin natuke juba kraapinud tormas Miizza minu juurde ja ütles: "Aga tegelikul on meil kergem viis, kuidas me neid puhastame!" Ta võttis mu kaks detaili ja viis värviruumi kus ta esimesena kastis švammi kangesse seebi(soola) lahusesse ja kattis sellega puidu pinna ning eemaldas sellega suurema osa lakki rääkides juurde...

"Kui sa sellega teed peavad koguaeg olema paksud kummikindad käes... See on ohtlik. Ta hakkab söövitama ja siis on juba liiga hilja. Kui õigeaegselt avastad ja pesed rohke seebiveega siis läheb veel õnneks. Kas sa tead milleks seda lahust kunagi kasutati?" Mina: "Ei..." Miiza: "Selle lahusega pesti neid torusid kus laudas piim voolas. See tapab ka kõige pisema pakteri. See on väga ohtlik."

Seejärel lasi ta natukene lahusel toimida ja loputas rohke veega puupealt maha.

Miiza: "Seda tuleb hoolikalt pesta sest muidu muutub puu valgeks ja sool rikub kogu detaili ära. Väga hoolikalt tuleb pesta"

Siis pesi ta švammi puhtaks ja kastis selle järgmisesse tünni.

Miiza: "See on fosforhape. Sellega me nüüd neutraliseerime selle lahuse ära. See on vajalik. Kas sa tead milleks veel fosforhapet kasutatakse?"

Mina: "ei..." - ja juba mulle tundus, et ma ei tea ikka mitte midagi.

Miiza: "Noo seda kasutatakse igal pool toidukeemias ja ka Coca Cola sees on see... Sellepärast sellega saabki vetsupotti puhtaks... See aine toimib niimodi..

Mina: "Aga miks seda siis juuakse, kui ta puhastab?" - Taaskord üks väga loll küsimus...

Miiza: "Magu sisaldab fosforhapet. Kas sa tõesti seda ei tea? Oled sa ikka 12 klassi koolis lõpetanud?? Fosforhape on kasulik mingil määral, aga seda ei tohi liiga palju tarvitada. Coca colaga on sama lugu... Mingil määral arstid soovitavad seda toidu kõrvale, eriti veel, kui süüakse rasvast ja halvasti seedivat toitu siis see aitab. Aga kui palju tarvitada võib suhkruhaigeks jääda. Suhkruhaigeks jääb inimene siis kui ta arvab, et tal on seda vaja rohkem kui ta saab.. Tead kuidas Insuliin mõtleb?"

... Hmmm.. miks ma peaks teadma kuidas mõtleb insuliin... ??? ... ???

Mina: "emmm.... ei...

Miiza: "Keel ütleb insuliinile et näe, suhkur tuleb... Noo hakka nüüd tööle... (Kuna nagu ma teada sain siis suhkruasendaja ei ole suhkur mis Coca cola sees on juhtub järgnev...) Ja siis hakkab insuliini mingi nääre tööle ja tootma insuliini... Noo paar korda petad ta ära sedasi.. noh olgu umbes viisteist või isegi kakskümmend korda aga ühel hetkel ta ütleb sulle, et ta ei hakka sinu idiootsusega kaasa minema ja ei tööta enam. Siis inimene süstib omale insuliini ja sedasi jääb sellest sõltuvusse... See on mõistuses kinni..."

Mina: "hmm... ok... "

Miiza: "Ma kunagi õppisin ülikoolis... "

Mina: "Mida sa seal õppisid?"

Miiza: "Naistearstiks, aga jätsin pooleli..."

Fosforhappega pesi ta detaili uuesti üle ja lasi sellel natukene toimida ja seejärel pesi ta selle samuti rohke veega maha. Võtsime detailid kaasa ja asetasime laua peale, kus hakkasime neid fööniga kuivatama. Mina muudkui kuulasin mida Miizza mulle räägib bioloogiast, ökoloogiast, poliitikast ja üldse maailmast. Kuivatame detailid fööniga ära ja seejärel pean ma viimased kaks detaili lihvima ja kraapima alles jäänud värvi ja laki osad maha.

Rääkisin Aivaiga. Tema on samuti HKHK koolist ja ta on selle juba lõpetanud. Ta oli hilistes 20ndates ja tundus üsna asjalik. Rääkisime õpetajatest natukene. Õpetaja Epp oli talle nikerdamist andnud. Rääkisin talle ka oma loo, kuidas Epp õpetas mind krokodilli nikerdama samal ajal kui teised tappe tegid ja mina tappidega hakkama ei saanud. Tuli jutu käigus välja ka, et talle polnud sadulsepa ja õmblemise tunnid üldse meeldinud ja ka see, kuidas ta kooli puhta lehena läks. Praktikal oli ta omandanud kogu vajaliku oskuse alles. Hmm... Mul on veel lootust :D

Kell oli tiksunud juba väga kiiresti kuue peale.. Aivar pakkis asjad kokku ja kadus... Sellest oli juba tund aega möödas kus ma üksinda vaikselt lihvisin ja kraapisin... Peas käis mõte, et peaks poes käima ja mida kõike veel tegema, ennem, kui elukaaslane mulle järgi tuleb ja meil tekib võimalus koju minna.

Lõpuks sain ma seda seapesa seal koristada. Pühkisin laua aluse, tooli (mis koosnes vist ainult tolmust), laua pealse saepurust ja tolmust puhtaks ning panin lauapeal olevad asjad ilusti riiulisse ja sahtlitesse ära. Ma tulin sealt tulema... Esimese päeva kohta oli seal üsna tore, aga ka mürarohke ja haisev... Pea ja kõrvad küsisid puhkust. Homme lähen sinna tagasi kella kaheksaks ja lõpetan oma viimase detailiga lihvimise ja kraapimise, et me saaksime detailid lõigata mõõtu, liimida, pahteldada ja värvida.

Tänaseks päevaks on sellega aga kõik.