Praktika 2. Päev

Nüüd hakkab vist see, kus ma virisen, kui väsinud ma olen. Kaks päeva järjest 10-11 või isegi 12 tundi praktikat teha on tõsiselt väsitav.

Praktika juhendaja ootab, et ma käiksin viis päeva järjest kohapeal, kuna sedasi on mul võimalus rohkem õppida. Ma olen totaalselt nõus temaga, aga olles ise harjunud kõigest 8 tunniste tööpäevadega on see uuendus nüüd küll natukene ränk. Siiski on mul ju oma elu kaa, mitte ainult kool ja praktika ja töö. Aga see selleks... Ma lõpetan virisemise ja kirjutan siis oma päevast. 

Tänane päev oli üsna edukas kuna mulle usaldati maja võti koos uksekoodiga. Minu mentor Miizza ütles, et see on küll ime, et ma nii ruttu need võtmed sain. Teised olevat ikka pidanud paar kuud küsima neid või kolm kuud tööl käima. Noo igastahes minul sellega vedas kuna osadel päevadel ma tõesti jõuan kell 8 kohale ja parem on hakkata oma tööd tegema selle asemel, et lihtsalt õues istuda ja oodata. 

Ostsin omale ka vihiku lõpuks kuhu saan korralikult kirjutada, mida ma päeval tegin. 

Minu juhendajale ja selle firma omanikule meeldib detailsus. Ehk ta käib ja räägib mulle nende esemete ajalugu mida ma parasjagu restaureerin ja soovib, et ma tema jutu ka üles kirjutaksin, oma teadmiseks ja meelde jätmiseks. Aga teile siis teadmiseks, et see kardinapuu, mida ma restaureerin on 20.saj algusest ja on olnud eelnevalt kolm eraldi seisvat 115cm pikkust kardinapuud, millest mina pidin kokku panema ühe 340cm pikkuse kardinapuu. 

Täna sain ma ka teada mis vahe on restaureerimisel ja renoveerimisel. Restaureerimine on see, kui sa parandad vana osa nii ära, et sellest ei saada aru ja et see ei paistaks välja... hmm... Renoveerimine on aga vana asja uueks tegemine, ehk lisatakse uusi osi ja parandatakse vanu, muudetakse värvi. Igatahes tundub minu jaoks üsna sama asi :D

Täna ma siis puhastasin selle viimase detaili kaabitsa ja rohke liivapaberi abil. Sain ka teada, et šellak lakk on männi pinnal väga halb, kuna me teeme siiski ju käsitööd ning mitte siidsiledat masintööd siis šellak toob välja kõik vead, mis on eelnevalt olnud detailil. Edu mulle homsel päeval!

Sellisena jäi ta minust maha

Ja kraapimine jätkub

edasi....

Võrdlus siis eri nende vahel...

Liimimiseks ettevalmistamine

......

eKraapimisega ma lõpetasin kuskil keskpäeval 12-1 aeg ja liimimine võis alata. Ega miski asi mis me Miizzaga koos teeme ei möödu ilma targa jututa. Nagu ka seekord. Hakkasime tegema liimimiseks ettevalmistusi ja ühel hetkel võttis ta välja täiesti tavalis veepritsiga pudeli otsiku. 

Miiza: Kas teie koolis ka selliseid kasutate liimimisel?

Mina: Amm... ega ma väga liiminud ei ole aga ma arvan, et mitte...

Miiza: Noo on ikka kool... Pole ju mingit kasu koolist, mis päris restaureerimisnippe ei õpeta.

Mina: Amm... ok...

Kasutasime liimimisel konstruktsioon liimi ehk A60, mis see number iganes ka ei tähendaks. Täna otsustasin palju vähem küsimusi küsida ja natukene targema ennast näidata, seega ma ei saanudki teada miks seda liimi A60 kutsutakse.

Küll sain aga teada mis E- aineid kasutatakse vorstides ja mis on mürgised. Sain ka teada rohkem suhkruasendaja kohta, küll ma aga kõike juttu enam ei mäleta. 

Ennem liimimise algust pritsis Miizza detaili mõlemad otsad veega märjaks ja väitis, et sedasi liim haakub paremini. Amm... okey... kuigi sellel pole mingit loogikat siis okei.. 

Panime liimi märjale detailile, määrisime laiali, kinnitasime naeltega ja lisasime taha detaili, millele olime ennem höövliga  tasapinnad teinud ja saega paraja suurusega lõiganud. Seejärel kinnitasime pitskruvidega kõvasti kinni ja tegime teise kardinapuu poolega sama. 

Mina: Kui kaua see liim kuivab?
Miizza: Nooh, üks tund kindlasti... siis saab teda natukene liigutada aga muidu peaks kuivama ikka ööpäev. 

Pärast liimimist andsime naeltele tuld... Lugesin, et ühe detaili osa taha sai lastud vähemalt 30 naela, mida on selle pisikese kardinapuu detaili kohta ikka väga palju. Ja teisele poole samapalju või rohkemgi veel.

Seejärel puhastasime üleliigse liimi ära ja jätsime ta kuivama. Igaks juhuks lisasime väga palju pitskruve kaa veel. Nagu ei oleks sellest naelahunnikust veel küll. Detail sai igati ja väga rohkelt kinnitatud ja kuivama jäätud. Sellega saime selle tööga ühele poole ja jätkame homme pahteldamise, värvimise ja lakkimisega...

Liim ise

Pritsimiseks vesi??!?...

Spoonid ja papitükid millega liimi määrida laiali

Kokku panek võis alata

Tuli ka hööveldada ja...

Saagida eseme taha puuplaat, et liimitud kohad katki ei läheks.

Kui ma koolis aga saagi ei kartnud siis see tegi küll liiga palju müra ja ma kohe ei julenud sellele saele ega ka höövlile lähedale minna. Koolis hööveldamine tuli mul hästi välja ja saagimisega sain ka nagu hakkama. Ei tea mis siis nende saagide ja höövlite juures nii erilist on, et lausa kartma paneb. Halb aura vist :D

Kile pandi alla ja voila...

Liimime...

Paksu kihti liimi ei pane.

Paneme kokku ja... 

anname naeltele tuldd!!!

Pitskruvidega kinni ja valma...

Aga oleks siis nii, et selle tööga ongi selleks päevaks kõik... Noo kus sa sellega... Sain kohe uue ülesande... Uus tellimus oli tulnud. Selleks oli Rokokoo stiilis kaks tooli, mis olid väga ilusad ja tundusid justkui oleks uued või alles restaureeritud. Igatahes Hakkasin siis nende toolidega pihta. 

Siit hakkab ka minu virisemise osa... kogu eelnev töö oli täitsa tore ja rahulik ja praktiliselt mittemingit pingutust vajav. See mis nüüd algas oli praktiliselt õudusunenägu. 

Selline tool, nagu vasakul pildil on näha. Tundub ju igati korras :)

Kõigepealt tuli eemaldada pael, mis oli riide ja puidu peal. See oli kerge. Seejärel oli vaja hakata naelu eemaldama ja ja kangas terves tükis kätte saada koos traatide, heina ja mingi asjaga veel mis seal vahel oli. Seda oli palju tööd. Ning kõige lõpuks tuli veel seljatoe padi lahti võtta kus oli kaa veel väga palju heina ja pehmet materjali.

Alguses tundus see naelte eemaldamine nagu käkitegu. Häh, nalja teete või? Selle tööriistaga on võimalik sõrmi maha raiuda :D see oli terav ja tugev ja tegi väga palju haiget. Tooli servad olid kaa teravad seega oli võimalik ennast ka vastu neid ära lüüa.

Minu armas toolipoiss...

See mis riide alt välja tuli oli selline.

Täitsa suur kiht heina :D

ja veel..

Ka põhja pealt tuli naelad lahti kangutada.

Siinkohal sadulseppadele küsimus:

Kas tõesti peab ühe riide peale mitu kihti naelu panema?? Pärast on ju jube keeruline neid lahti saada, kui on vaja restaureerida!!! 

Tänase päeva lõpetasin ma vähemalt kümne valusa ja veritseva auguga naha peal. See oli piinarikas töö ja homme pean sellega veel jätkama. Mul on jäänud esimesest toolist veel need kuus naela, mis viimasel pildil ja siis teine samasugune tool lahti võtta.

Homme hakkame ka värvima... Jeee!!! Ning seejärel tuleb võtta maha toolidel olev lakk ja värv ning need uuesti teha. Aga nagu Jorven (Nimi ikkagist ei ole Jorven, aga ta palus, et ma tema päris nime ei avaldaks siin, seega austan tema soovi ja ta jääb Jorveniks.) ütles täna siis, et teha võimalikult vähe aga piisavalt palju. 

Igatahes minu praktika juhendajale meeldib ka mööbli ajalugu seega Go Ülemus, varsti pole vaja enam Kaia tundides käia ja tean juba ajalugu rohkemgi kui sooviksin.

Täna ma näiteks sain teada, et meil on restaureerimisel seal veel üks üli haruldane kapp mis on tehtud Asteko stiilis ja ta on eriline sellepärast, et tal on topelt hinged ustel... 

Kui seda pilti hoolega vaadata siis võib neid hingesid näha, et nad on topelt. Uks käib huvitavalt lahti ka. Kui te pole kunagi kuulnud sellisest stiilist nagu Asteko siis selle kohta peaks olema Googles ka midagi huvitavat kirjas... Vaadake Järele!!!

Mina lähen nüüd oma pikast päevast puhkama ja homme jälle!!! Mõnusat lugemist teile. Aga nagu ma juba mainisin, siis Restauraatorid on nagu täiesti eri liiki rahvas. Homme proovin kirjutada veel neid huvitavaid jutte, mida ma töö juures kuulen, et õhtul oleks ka meeles ja saaks jagada kõikide lugejatega!

Ilusat õhtut aga tänaseks!