Aegu häid ja halbu 5 osa

“Me leidsime toast kolme inimese sõrmejälgi ning ühed on tuvastatud. Need ei kuulu tapetud poisile ega ka tüdrukule. Kahe teise sõrmejälje omaniku me veel ei tea. Sõrmejälg ütleb meile nime Kristo Kuristik. Ta on kõigest kooliealine poiss. Tema ja veel neli inimest on kuulutatud kadunuks. Nad võivad isegi surnud olla kui. Kui neid ei leita siis päästeteenused ja sõjavägi katkestab nende otsimise.”
“ ega nende teiste nimed just Regina, Laura, Sandra ja Marko ei ole?” küsis Mattias suht kohkunult.
“ Kust te nende nimesid teate” ei saanud komissaar aru ja lisas “ me ei ole neid isegi raadios ega telekas avaldanud, ajalehtedest rääkimata”
“ mul on tunne et mina kirjutan seda mis nendega juhtub, ma alustasin mingiaeg tagasi jutu kirjutamist ja kirjutasin jutu matkast. Matkama läksid Kristo, Regina, Laura, Sandra ja Marko. Neil said toiduvarud otsa ja Laura oli kurb. Kuid nad pidid edasi liikuma et abi otsida. Ma ei tea mis mul järgmiseks on plaanis sinna kirjutada. “ ütles Mattias päris kohkunult.
Komissaar ei tahtnud teda uskuda kuid palus siiski seda teksti lugeda anda. Kuna Mattias oli tubli ja kirjutas kõike internetis ning saatis iga valmis oleva materjali endale meilile et mujal seda edasi kirjutada siis sai ta politseiniku arvutit kasutades selle päris kiiresti lahti teha. Kasepuu luges iga järgmist sõna suurema imestusega. Mida edasi ta jõudis seda vähem ta tahtis uskuda seda lugu.
“ aga tead sa miks nad õigelt kursilt kõrvale kaldusid?” oli komissaar uudishimulik.
“ ma arvan et Reginaga juhtus midagi. Ta on tüdruk kellega alati juhtub. Ma tahtsin siin kirjutada kuidas ta oma vähese une tõttu minestab ja Kriso teda telki kannab et ta ennast välja puhkaks. Aga enam ma ei teagi. Ma arvan et kirjutan nii nagu mul mõtted edasi viivad” vastas Marko ikka veel pollarit huviga jälgides.
Kasepuu palus et iga uus osa, iga sõna ja iga hetk mis Marko kirjutab saadetataks ka temale. Ta andis oma e-maili aadressi ning poiss sai koju minna. Politsei ei olnud eriti kaugele jõudnud.
Mattias valis Lizzy numbri ja helistas.
Lizzy: Tsau!
Mattias: Tsau! Lubasin et helistan.
Lizzy: seda sa tõesti tegid.
Mattias: saame pooletunni pärast rohelise daami juures kokku okey?
Lizzy: oky!
Mattias: Tsau!
Lizzy: Tsauks!
Mattias läks koju ja pesi end puhtaks, vahetas riiden ning hakkas rohelise daami juurde minema. Rohelise daami juures oli tal alati hea ja mugav olla. Nad said seal kõrval kohvikus süüa ning siis paadiga sõitma minna. Ei mingit pikniku. Mattias oli juba korra “veepikniku” ajal vette kukkunud ja paat oli ümber läinud. See oli küll naljakas aga mitte niivõrd. Poiss arvas et hea idee oleks minna kalale aga ennem seda kõht täis süüa siis on hea püüda ja see võib huvitav kah olla. Ning kohati ehk ka romantiline.
Kui Mattias kohale jõudis ootas Lizzy juba teda.
“ Sorry et hilinesin” oli ainuke asi mida ta öelda oskas. Ta isegi ei vaadanud kella.
“Tegelt on viis minutit veel aega, sa jõudsid varem” ütles Lizzy talle seepeale.

Lizzyt huvitas väga mis idee Mattiasel oli ning miks just siin kokku saada.

“Ma mõtlesin et ehk võiks seal pisikeses nurgataguses kohvikus süüa kõhud täis juua kakaod, või mahla ning siis kalale minna. Kui sulle see idee ei sobi siis eks ma mõtlen midagi muud välja” rääkis Mattias oma ideest.
“ ma arvan et me võiks seal nurgataguses kohvikus süüa ja rääkida juttu ning midagi juua ning siis kinno minna vaadata üht uut filmi mida ma tahaksin näga ning õhtul enne päikeseloojangut minna kalale. Ma ei ole kunagi olnud mereääres päikeseloojanguga. Eile kui me käisime oli päike juba loojunud” ütles Lizzy oma arvamuse.
Poisile see väga meeldis. Ta ise ei olnud ammu kinos käinud ning Harry Potteri uut osa näinud. Talle kunagi väga meeldis Harry Potter ja koguaeg luges raamatut. Nad sõid ja rääkisid. Poiss maksis arve ning nad läksid kinno. Harry Potter oli välja müüdud. Poiss võttis siis piletid Jääaeg 3 le. Nad kumki polnud seda kah näinud. Poiss pani oma käe ümber tüdruku õla ning nad vaatasid filmi. Varst võttis poiss oma vaba käega tüdruku käest kinni ning tüdruk pani oma pea poisi õlale. Seal oli hea olla. Oli hea olla Mattias koos imekena ja armsa tüdrukuga. Mattias arvas et see film võik igavesti kesta kuid see sai kahjuks läbi. Tagasi Rohelis Daami juurde minnes nad rääkisid filmist. Mattias laenutas paadi ja kaks õnge ning mindi kalale. Noh kui palju sellest kala nad püüdsid ei oska ma teile öelda. Mattias ja Lizzy enamus ajast ikka suhtlesid ning vaatasid päikeseloojangut. Poiss pani oma käe ümber tüdruku ning Lizzy toetas oma pea vasti poisi õlga. Vaadati päikese loojangut kui äkki Mattias tundis et keegi on õnge otsas. “Lizzy me saime kala!” oli poiss õnnelik. Tõmbas kala välja ning jättis ta paati. Lõi teda kaks korda ka nuiaga et ta ei sipleks. Tagasi vanas asendis. Poisi käsi ümber tüdruku ja Lizzy pea poisi õlapeal. Nad jäid ööseks paati. Nad olid vahepeal veel mõnegi kala kinni püüdnud. Tüdruk oli päevast väsinud ja jäi poisi õlapeal magama. Poiss asetas ta hoolikalt paadipõhja ning otsis oma kottist teki välja mille ta tüdrukule peale pani. Endale võttis ta teise teki ning jäi kah kogemata tüdruku kõrvale magama. Ta oli kül plaaninud tagasi aerutama hakata kuid jäi ennem magama....

Aegu häid ja halbu 4 osa

aeg oli otsa saamas ja ta oli ikka alles poolel teel. Ta ei tahtnud tüdrukut ootama jätta. Ta pidi kiirustama. Lizzy astus just õigel hetkel uksest välja. Just siis kui Mattias kohale jõudis. Nad tervitasid ja siis mõtles Mattias et võiks jalutama mina. Ja mingigi. Käidi kohvikus joodi kakaod ja räägiti juttu. Poiss sai tüdruku kohta palju teada. Ta ei tahtnud armuda. Ta ei tahtnud lasta Elisat nii ruttu minema kuid nüüd oli see peaaegu nagu tehtud. Lizzy ja Mattias käisid rannas, põhiliselt nad rääkisid elust, vanematest ja koolist. Nad olid sõbrad. Kõigest sõbrad. Mattias lootis võibolla midagi enamat. Ta ei teadnud seda veel mida ta tahtis. Mattiaas saatis Lizzy koju ja läks ka enda omasse. Ta hakkas uuesti kirjutama. Kirjutada vana edasi või alustada uut.


... mõni aeg hiljem hakkasid hundid ulguma ja ja öökullid kah suhtlesid öösel omavahel. See oli natukene hirmus kuid mind väga ei häirinud. Selline ööelu mulle väga meeldis. Regina hakkas millegi pärast karjuma ja kohutavalt rabelema.

"Regina!! Ärka üles!!" hüüdsime meeleheitlikult. Regina avas silmad.
"Regina, kas kõik n korras?" küsisin hoolivalt.
Regina vaatas mulle nii armsalt otsa ning kokutas et kkõik on korras aga kas uskuda teda vüi mitte. Ta ei paistnud küll korras olevat.
"Oled kindel?" päris Sandra.
"Jajah.. See oli kõigest halb unenägu" ütles Regina ükskõikselt
"Okey liigutage end nüüd, me peame täna edasi kah liikuma" lausus Laura ja ronis telgist välja.

Varsti lahkusid ka Marko ja Sandra ning mina ja Regina jäime kahekesi telki. Regina puges magamiskotist välja ja vaatas kohkunult ringi. Ma läksin ta juurde ning panin käe ta laubale.

"Oled kindel et kõik on korras, sa näed kohutav välja" küsisin mina.
"Eem.. Ma arvan et elan üle" vastas Regina ning üritas olla nii ükskõikne kui võimalik. Ega mis ma sellest asjast ikka torgin. Las ta olla kui tahab.
"Hei!! Tulge välja ! Söök on valmis !" kostus väljast Laura lõbus hääl.
"Me peaksime minema" ütles Regina olles ähmi täis ja nii imearmas. Ta puges telgist välja kuid kuidas ma oleks tahtnud ta tagasi sisse tõmmata ja teda suudelda. Ilmselt ei olnud selleks õige aeg või olen ma lihtsalt üks arg jobski. Pugesin siis kah telgist välja ja liitusime ülejäänud seltskonnaga. Regina sai näppude vahele lihavarda kuid seda toitu ja kogust oli vähem kui eelmistel päevadel. Laura istus murelikult ühe kohapeal ja teatas et toit on otsas. Marko kukkus kohe ilkuma Laura kallal kuid ma lõpetasin selle....

“Ma peaksin magama minema” mõtles Mattias kui oli mingi osa jälle valmis kirjutanud. Kell oli juba palju ja ta pidi homme ommikul jälle politsei jaoskonda minema et taeda saada mis on uurimuste käigus välja selgunud. Kuid mis sai edasi Kristost? Mida ma sinna veel kirjutan? Mattiase uudishimu selle jutu kohta oli üllatavalt suur. Iial ei või teada millised on teismelise poisi mõtted kell kaks öösel ja mis ideid veel tulla võib. Kuid ei saa. Ta pidi ikkagi magama minema. Äkki hakkas oranz lahter vilkuma. See oli Lizzy.

Lissy says:
Tsau!
Mattias says:
Tsau! Ma just pidingi magama minema aga räägi:)
Lizzy says:
ei ma lasen siis parem juba sul magama minna.
Mattias says:
ei nagu päriselt räägi!
Lizzy says:
mul oli tna imetore õhtu. Tänx et mind kutsusid:P
Mattias says:
mul oli kah tore:)
ma omme hommikul jlle sinna politseijaoskonda. Tahaks teada kas on juba midagi selgunud. Ma ei taha et Eliise sedasi kaoks. Kuigi ta nagu tegigi seda.
Lizzy says:
ma saan täidsa aru sinust:) aga mis sa arvaksid kui saaks õhtul kokku. Ma arvan et su tuju pärast jaoskonna värki ei ole kuigi hea. Äkki ma oskan su tuju siis tõsta natukene?
Mattias says:
ja mida sa siis välja pakud?
Lizzy says:
noo ma ei tea.. vaatab omme. Kle, ma ei tea su telfa numbritki:D
Mattias says:
5169835 minu nr. Helistad mulle w?
Lizzy says:
ma arvan küll. Oleneb mis kell sul see lõppeb?
Mattiast says:
anna mulle oma tel nr ja ma helistan kui läbi. Mul tuli üks hiilgav idee mida homme teha.
Lizzy says:
63788926. räägid mulle kah oma hiilgavast ideest?
Mattias says:
eks omme saad teada ;)
a kle ma nüüd tuttu ära.
Lizzy says:
oky! Ole tubli ja ilusaid unenägusid!
Mattias says:
sulle kah! :)


Mattias sulges arvuti ning jäi magama. Ta magas üle pika aja esimest korda nii hästi. Hommikul ärkas ta värske ja puhanuna. Ta läks jaoskonda ning Komissaar Kasepuu hakkas rääkima ....

Aegu häid ja halbu 3 osa

All menüü peal hakkas oranz lahter vilkuma. See oli Lizzy

Lizzy says:
Tsaau!
Matu says:
Tsau jah:)
Lizzy says:
mis teed?
Matu says:
kirjutan, või vähemalt üritan aga mõtteid ei ole.
Lizzy says:
mis siis pole mõtteid?
Matu says:
mu mõtted on ainult tänasel päeval.
Lizzy says:
vaeseke.
Matu says:
kle sorry aga ma lähen nüüd eemale. Tsau!
Lizzy says:
Tsau!

Mattias sulges msni. Ta pani ka oma kirjutatud jutu kinni ja hakkas uut kirjutama.

" Teadmata kadunud

Kuulasin kuidas vihmapiisad vastu telki langesid. Ma joonistasin oma märkmikusse pilti Kristost.Taevas oli pilvine ja tähti ei paistnud, seega keegi meist ei osanud öelda kus kandis me täpselt oleme.Tuju ei tõstnud seegi et me olime kõik viiekesi koos. Ma lamasin oma madratsil üleni mässitud magamiskotti. Õues oli jahe.See meenutas õhtut millal me siia saabusime. Või noh kui me ära eksisime. Uskumatu et keegi meid veel otsima ei ole hakkanud.Või kui ongi leitud meid veel pole. Mu telefonil pole levi, seega helistada pole saanud. Marko telefonil on juba aku tühi ja Sandral polnud telefoni kaasasgi. Õnneks oli meil kõigil suur hunnik toitu kaasas, muidu oleksime juba nälga surnud. Mu mõtted katkestasid Laura ja Kristo, kes vihmast läbimärjana telki koperdasid. "Uskumatu! Siin pole elust märkigi" porises Laura ja trügis edasi oma koti juurde kust ta kuiva pluusi välja urgitses.Keeras poistele selja ja vahetas pluusi ära. Siis puges ka tema magamiskotti.

"Mis teed seal, Regina?" Küsis Laura minult ja nihutas end lähemale.
"Ei midagi erilist" ütlesin ja sulgesin markmiku.
"No kuule ma nägin küll" ütles ta jä läks üle sosinale "Ta meeldib sulle või?"
Vaatasin tema poole aga ei öelnud midagi.
"Muide sa joonistad väga hästi" ütles laura nii et kõik kuulsid.
"Oo Regina oskab joonistada, näita meile kah" muigas Marko.
"Mis siis saab kui ei näita??" nähvasin vastu.
"Miks mitte sul on seal midagi salajast või?" vastas Marko.
"Päriselt kah sa võiksid näidata" pinnis ka Sandra.
"Jätke ta rahule, kui ta ei taha näidata, siis pole vaja näha" ütles Kristo oma loomulikul toonil. Ja alati kui ta midagi ütles kõik kuulasid teda. "

Eiii!! see kah ei sobinud Mattiasele. Ma ei oska ju tüdruku mõtetest kirjutada. Noo mida veel? Kirjutada seda siis Kristo pilgu läbi? Eii see ei kõlaks jälle nii hästi. Mattiase peas keerlesid mõtted üks ei sobinud ja teine ei kõlvanud. Miski oli valesti. Miski ei klappinud. Mattias ei saanud endast aru. Ta avas uuesti msni ja Lizzy oli ikka veel sees.
Matu says:
Tsau! Kle sorry et ennem sedasi ära läksin:P
Lizzy says:
ei ole midagi:P ega ma saan sust aru kah pärast seda mis sinuga juhtus.
Matu says:
kas sa tahaksid minuga kokku saada. Ma ei suuda siin kodus olla.
Lizzy says:
kohe praegu w?
Matu says:
miks mitte?
Lizzy says:
võibolla isegi viitsiks
Matu says:
hmm.. Aga ma tulen sulle maja ette vastu. Olen viie mintsa pärast seal sobib?
Lizzy says:
äkki sa hakkaks poole tunni pärast tulema. Ma tahan ennast ära pesta ja natukene oma haavadega tegeleda.
Matu says:
sobib. Ole siis 35 mintsa pärast all:)
Lizzy says:
oky!!
Matu says:
tsau seniks:)
Lizzy says:
Tsau!

Matu hakkas uuesti oma juttu kirjutama. Tal oli pool tundi aega. Mattias otsustas kirjutada Kristo vaatenurgast ja vaadata kuidas see kõlaks.

" Teadmata kadunud


Kuulasin kuidas vihmapiisad vastu telki langesid.. Regina, Marko ja Sandra olid kolmekesi telgis. Mina ja Laura käisime ümbruskonda uurimas. Mu mõtted aga ikka rändasid Regina poole. Ta oli ilusamaid tüdrukuid keda ma eales olen näinud. Nii õrn, hooliv ja hea. Kuidas talle seda öelda. Kas see kunagi mul ka õnnestub? Kas on võimalik et ma meeldin talle? Ümbruskonnas ei olnud kusagil elumärkigi. Ainult rästikud ja konnad kes igal pool olid aga me parem seda teistele ei maini sest ma tean et Sandra kardab tohutult usse. Me läksime tagasi telki. Regina joonistas midagi. Mul jagus silmi ainult tema jaoks. Magamiskotti mässitult madratsi peal. Ta oli nii armas. Laura vahetas pluusi. Ta pöörast teistele selja. Ma kuulsin kuidas Marko sosistas, et oleks võinud ikka ju näoga meie poole olla aga mind see ei huvitanud. Äkki hakkas laurat huvitama mida Regina teeb
"Mis teed seal, Regina?" Küsis Laura Reginalt ja nihutas end lähemale.
"Ei midagi erilist" ütles ta ning sulges märkmiku
"No kuule ma nägin küll" ütles ta jä läks üle sosinale "Ta meeldib sulle või?"
Regina vaatas Laurat natukene kurjalt.
"Muide sa joonistad väga hästi" ütles laura nii et kõik kuulsid.
"Oo Regina oskab joonistada, näita meile kah" muigas Marko.
"Mis siis saab kui ei näita??" nähvas Regina Markole
"Miks mitte sul on seal midagi salajast või?" vastas Marko.
"Päriselt kah sa võiksid näidata" pinnis ka Sandra.
"Jätke ta rahule, kui ta ei taha näidata, siis pole vaja näha" arvasin mina. Pole vaja ju inimesi sundida millekski mida nad ei taha.
Regina vaatas minu poole, ma vaatasin teda kah, kuid nii kui meie pilgud kohtusid vaatas ta maha. Ta punastas ning arvas et jääb nüüd magama. Puges sügavamale magamiskotti ja sulges silmad. Ma naeratasin. See oli nii armas. Oleks tahtnud seal samas ta juurde minna ja teda suudelda aga see ei olnud võimalik. Teised olid seal ja siis mind vaadatakse imelikult. Eii aitähh. Pugesin kah oma magamiskotti ja jäin magama. "
Oii oii... aeg on sedasi liikunud. Mattias ehmatas kella vaadates. Tal oli 10 minutit jäänud ja ta tahtis ja pesus käia. Poiss arvas et ta jõuab. Käis siva pesus pani puhta pluusi selga ning jooksis toast välja....

Aegu häid ja halbu 2 osa

Poiss lahkus jaoskonnast sõnagi lausumata. Mattias kõndis tänaval pea norus.
“Hei! Anna oma raha kohe siia!” kostus tänavanurgalt
“Jah, aga palun, võta kõik mis mul on” piiksus õrn hääleke ütlejale vastu
Mattias jooksis vaatama mis toimub ja nägi tüdrukut maas põlvitamas riided ribadeks. Tüdruku pea oli langetatud ja juuksed varjasid nägu. Poiss asetas oma tagi tüdrukule ümber, et tal soojem oleks ja küsis kas temaga on kõik korras. Tüdruk ei vastanud sõnagi vaid tõstis pea. Oli näha et tal oli silm sinine ja näos olid peksmisjäljed. Poiss aitas tüdruku püsti.
“Kus sa elad?” küsis Mattias hoolivalt.
Tüdruk ei julgenud sõnakestki öelda kuid siis lausus “ seal samas, nurgataga”
“Kas sa mäletad selle mehe nägu kes sind peksis?” oli poiss uudishimulik
“ Jah natukene, ma oleks teda nagu varem näinud kusagil” vastas tüdruk arglikult.
“ Me peaksime politseisse minema, mul seal paar tutavat j aon alati nõus mind aitama” arvas Mattias niipea kui kuulis et tüdruk siiski midagi mäletab.
“ Ei ma ei tea kas see oleks õige tegu” oli tüdruk kohkunud.
“ Mis su nimi on?” tahtis Mattias teada
“ Eliizabeth” ütles tüdruk.
Mattias: “ politsei küsiks sult ainult mõned küsimused ja nad pakuvad sulle kaitset. Sinuga ei juhtu midagi, ma luban”
Elizabeth: “ kust sa seda tead, sa ei saa lubada asju mis ei ole sinu teha!”
Mattias vaatas nõutult tüdrukut kuid pärast pikka veenmist nad siiski läksid politsei juurde.
Komissaar Kasepuu: “ noh Mattias sa jälle tagasi jah? Hakkas sulle siin meeldima?” üritas Kasepuu nalja teha.
“ Ei, ma olen siin selle tüdruku pärast. Ma jalutasin tänaval kui kuulsin kurja madalat häält käskimas et raha talle andtaks. Ma jooksin kohale ja vaatasin mis toimub ning leidsin maast selle tüdruku.”ütles Mattias rahulikult.

Elizabethi küsitleti ning ta täitis ära avalduse ning kirjutas ülesse mis temaga juhtus. Siis nad said jaoskonnast lahkuda. Teepeal oli Mattias väga vaikne ning Elizabeth tahtis teada mis temaga lahti on. Mattias rääkis talle loo mis toimus peol ja jaoskonnas ennem tüdruku nägemist. Ta ei osanud midagi muud teha, ta pidi kellelegi rääkima. Tüdruk tundis poisile kaasa.
“vana sa oled üldse?” küsis Mattias
Elizabeth: “ 16 saan kohe 17” ütles tüdruk ja jäi seisma ning lisas : “ see on minu maja”
nad olid kohal. Poiss mõtles hetke ja siis küsis tüdruku msni. Elizabeth andiski poisile msni ning tänas teda. Mattias hakkas minema kui Lizzy ( nii oli Elizabethi hüüdnimi) teda hüüdis: “ Mattias!” Poiss vaatas tagasi. Tüdruk jooksis poisi juurde ja ütles naeratades: “ sa unustasid oma jaki.” Mattias tänas tüdrukut ja mõlemad läksid oma teed. Mattiasel ei olnud väga pikk maa koju minna kuid ta kõndis väga aeglaselt. Ta ei tahtnud koju minna. Ükskõik kuhu aga mitte koju. Kodu uksest sisse lonkides oli ema juba paanikas.
Ema: “Kus sa omaarust olid? Miks sa nii hilja väljas veel käisid?”
Mattias: “ juhtus, kas ma tohin oma tuppa minna ilma et sa mind küsitleksid. Palun, mul oli tna raske päev.” ja ema lubaski tal minna tuppa. Poiss pani läpaka tööle ja hakkas muusikat kuulama. Mõniaeg hiljen meenus talle see omapärane tüdruk keda ta oli kohanud. Ta otsis oma telefonist Lizzy msni ja lisass selle enda omasse. Facebook, orkut, msn ja youtube. Mattias avas openoffice ja hakkas kirjutama. Talle meeldis kohutavalt lugusi välja mõelda ja nendest kirjutada kuid seekord ta ei mõelnud seda välja.

Muinasjutt mis sai tõeks

Elas kord noor poiss Raul. Mida ma ikka ajan. Mina olen Raul. Ma läksin täna emaga raksu ning jooksin kodust minema. Ma ei teadnud kuhu minna ja mida teha. Gaspari juures pidi täna mingi pidu olema et iseenesest vüiks ju sinna minna. Läheks vaataks mis toimub. Võibolla leian uue tüdruku kah endale. Ma läksin eelmisel kuul Mariga lahku ja see oli natukene raske minu jaoks. Ma ei ole külm nagu jää ja kõva nagu kivi kuid Mari väitis seda küll. Ma ei uskunud teda algul aga kui järgi mõtlema hakata siis ega ma talle jah just eriliselt tähelepanu ei pööranud. Gaspari pool peol on alati midagi teha. Tal on kahekordne maja ja bassein ning isegi külaliste tuba. Tagahoov on tal suur ning ta elab metsa sees. Ta ütleb et nad on vaesed aga mina seda ei usu. Neil on nii uhke elamine. Ma ei julgeks oma elamist talle näidatagi. Meie emaga oleme vaesed. Mu isa jättis meid aastaid tagasi kui ema kaotas töö ja meile ei jooksnud enam raha sisse....


Mida kirjutada. Kuidas. Mattiasel ei olnud täna ühtegi mõtet kuidas seda juttu jätkata. Kuidas kirjutada et Mari tapeti ja temaga koos üks poiss. Kuidas seda kirjutada et ta käis politseis. All menüü peal hakkas vilkuma oranz lahter vilkuma. See oli Lizzy...

Aegu häid ja halbu 1 osa

“Tere! Mina olen komissaar Kasepuu ja ma esitan teile mõned küsimused.” ütles mulle pollar uksest sisse astudes.
“Aga palun, esitage, ma ei ole midagi paha teinud”ütlesin mina
“Me teame seda” ütles komissaar tähelepanelikult ning lisas “aga meie kohustus on asja kontrollida ja uurida”
“mis siis juhtunud on?” pärisin mina nii kui politsei vait jäi.
“ No eks ma alustan siis faktidest” hakkas politsei rääkima “te olite eile peol, kus tapeti noor neiu umbes vanuses 19-20 ja temaga koos ka poiss kes oli vanuses 21. Meil on alusta arvata et seal oli kaksik mõrv või siis poiss kes aknast välja visati tappis esmalt tüdruku ning siis tapeti teda. On ka teada et tüdruk magas aknast välja visatud poisiga."
“OOOta mida???Millest te räägite?” olin ma kohkunud kui kuulsin mõrvast. “Kuidas te saate arvata et seal midagi sellist juhtus?"
“kliinilised uuringud näitavad et tüdruku kehast leiti spermat ja narkootilisi aineid mida me ei ole jõudnud veel tuvastada. Lähemal uurimusel ka selgus et neiu kätel ja jalgadel on märgata sidumisjälgi seega võis see tuleneda seksmängudest. Kui me hoolikamalt vaatama hakkasime siis neidu oli kägistatud mingi nööriga. Tüdruku riiete taskus, mis vedelesid põrandal, oli ka rahakott kus oli ta õpilaspilet ja sellega me tuvastasime ta nime. Eliise.” vastas komissaar mu küsimustele. Nime kuuldes vajus mu pea longi kuid komissaar ei lasknud mul kuidagi olla ta pidi mulle küsimusi esitama.
“Aga kõigepealt mis on teie nimi ja kust te tulete?” hakkas komissaar mind küsitlema
“Ma olen Mattias. Tulen sellisest lihtsast ja pisikesest kohast nagu Tallinn”vastas poiss kokutades.
Kasepuu: Mis kellani te olite peol?
Mattias: ma väga täpselt ei mäleta aga kuskil poole üheni, kuna ma pidin olema kella üheks kodus.
Kasepuu: Kas te märkasite peol midagi imeliku?
Mattias: Pidu nagu tavaline pidu. Ohtralt alksi ja extasit, muud nagu väga ei mäleta, vali muusika jutt ja tants. Täitsa tavaline läbu.
Kasepuu: Mis alkohoolseid jooke seal tarvitati?
Mattias: siider ja õlu kuid mõned kangemad kutid panid viina kah.
Kasepuu: tänan et vastasite meie küsimustele. Ma võtan ühendust kui veel midagi teada tahame. Praeguseks on aga kõik.

Ma sain minema sealt lollakast politsei jaoskonnast. Miks keegi peaks arvama et mina võisin tappa? Kas ma olen üldse selleks suuteline? Mul oli nii palju küsimusi peas aga vastuseid ei olnud kuskilt võtta. Ma lihtsalt tahtsin täna teistsugust õhtud kui semudega piljadrit mängida ja mõtlesin et läheks landiks peol tüdrukuid aga ma sain sellise õhtu mida ma ilmselt ei unusta surreski.


3 nädalat hiljem.
Mattias käis täna jälle politsei jaoskonnas. Tuli välja et mõrvarit pole ikka veel tabatud. Mattias hakkas kisama: Mida te mökutate siin siis nagu mingid tolad. Mõrvar on vabaduses a teie istute ja joote kohvi ning ei oska midagi teha! Inimene on surnud ja kust me teame et ta teist tapma ei jooksnud! Hakake seda mõrvarit otsima nüüd cammoon!
Politseinikud üritasid Mattiast rahustada kuid see ajas poisi veel rohkem endast välja. Komissaar oli sunnitud küsima kas poiss teadis seda tüdrukut. Mattias vaatas uskumatult rahulikult maha. Ta ei saanud aru mida ta pidi sellele küsimusele vastama. Kas ma teadsin Eliisat?
Mattias: Jah! Ma teadsin teda, kunagi rohkem kui praegu. Mul oli plaanis temaga kihluda. Ta on vanuselt 19 ja me olime 5 aastat koos olnud kuni ta sai täiskasvanuks. Kuid kui ma ta kätt palusin jättis ta mu maha. Ma olen sellest nüüdseks juba üle saanud kuid alguses oli see väga raske. Ta jäi mulle siiski kalliks kuni lõpuni ning me jäime headeks sõpradeks.
Kasepuu: miks sa meile varem midagi oma suhtest ohvriga ei rääkinud?
Mattias: te oleksite mind esimese asjana kahtlustama hakanud ja pokri pistnud kuid ma olen süütu! Ma ei ole Eliisale midagi teinud! Ta on mulle kallis sõber... oli Mattias jälle ärritunud kuid lisas kurvalt: Oli... Kuid see on nüüd läinud. Kadunud. Ainus kallis inimene võeti minult ära. Julmad inimesed!

Amelia

Ema ma ei taha neid luksuslikke ja kalleid pükse, ma tahan midagi lihtsat ja tavalist! Ma ei taha olla erand meie peres, ma ei taha kõige rikkam välja näha, ma tahan olla mina ema, ma tahan olla mina. Karjusin üle terve poe. Mind ei huvitanud kas inimesed vaatavad või mitte, ma pidin selle lihtsalt enda seest välja saama. Ma pidin talle seda ütlema, miks ta minuga kunagi ei arvesta. Ma tahan olla teistega võrdne. Mu vendadest ei tehta üldse välja. Mu õest hoolitakse vähem kui minust. Mis minus siis nii erilist on? Kas sellepärast et ma olen vanem tütar, ei saa sellepärast olla. Ma pidin emale veel karjuma: ema mida siis minus nii erilist on? Palun ütle mulle. Mis on minus nii erilist et sa mind hellitad ja teisi mitte? Need sõnad öelnud seisin ma minuti paigal aga ema ei oelnud kah sõnagi seega ma jooksin sealt poest ära. Ma ei tahtnud enam seal olla, kõik inimesed jõllitasid meid ja mulle see ei meeldind. Ma jooksin, kaugele ära, ma tahtsin eemale sellest kodust, sellest poest sellest linnast, ma tahtsin kaugele ära. Ma jooksin metsa. See ei olnud kyll kaugel aga tundus nagu ma oleks eemal kõigest. Läksin metsas oleva haldja jõe äärde. Seal oli ilus see kõik oli ilus. Päike sillerdas veepinnal, linnu laul, lilled õitsesid aasal. Ma oleksin nagu muinasjutust välja karanud. Ma jooksin seal lille aasal ringi ja korjasin lilli ning ujusin jões kuhu päike peale paistis ja kuulasin linnulaulu. See olekski nagu kõik olnud. See olekski võind seal lõppeda. Elu võikski olla nagu unes ja muinasjutu raamatus. Ma võiks olla kena printsess kes hoolib teistest ja kõik loomad oleksid mu sõbrad ja keegi ei arvaks et ma mingi nõme rikkur olen. Koolis seda üsna palju tehakse. Sellel hetkel ma otsustasin osa riideid kodututele viia. Ma jooksin metsast välja ja otsejoones koju ja oma tuppa. Mul polnud mitte ühtegi sõpra kes mind aidata saaks ja seepärast pidin ma kõigega ise toime tulema. See ei olnud nüüd väga kerge. Lõpuks läksin ema juurde ja küsisin temalt tuhandet eeku. Ta andiski ju oma lemmik lapsele raha. Minu kõrval seisis mu õde nimega Rahhel. Ta oli küll 13 kuid paistis välja vanem kui mina. Mina olin 16 aastane. Rahhel tahtis emalt viite sotti et välja minna aga ema ei tahtnud anda. “Ema” ,ütlesin mina ja kui ema vatas mu poole siis j2tkasin: “kui sa tahad et kõik korda saaks siis kohtle meid kahte võrdselt. Ema andis Rahhelile kah siis 1000 eeku. Ma läksin selle tonnaga poodi ja ostsin endale lihtsa pluusi ja nunnud lihtsad teksad.

Ma vaatasin oma papusi mida ema oli mulle eile ostnud. Aga ta oli ka mu ülejäänd varud ära visanud. Jalanõud, nagu prostituudil, ma ei ole mingi prostituut ja mul ei ole vaja selliseid läikivaid ja jubedaid jalanõusi pealekauba veel mega kõrge ja paksu kontsaga. Kas Debora saab aru et ma ei ole prostituut. (Deboora on mu ema nini, v2hemalt oli siis) mu ema vahetas millegi pärast väga tihti oma nime. Vaatasin jalanõusi ja mõtlesin. Ei mul on ikka uusi ja korralike vaja. Ostsin siis 200 kroonised mustad ja ilusad tossud. Koju jõudes vahetasin riided ära ja tormasin kapi kallale. Mida ma vaestele annan??? Ma ei teadnud veel midagi. Sellepärast võtsin oma osad korralikud riided ja viisin need sinna. Viisin kodututele ja vaestele. Koju jõudsin juba õhtul hilja. Pidin sööma ja läksin magama. Hommik. Ärkasin ülesse ja pesin hambad ära. Panin riidesse ja jooksin alla. Ema kas söök on juba valmis? Istusin vastust ootamata lauda. Ema ei vastand mulle. Ja ma kordasin oma küsimust. Siis tõi ema toidu lauale ja ma alusastn söömist. Esmaspäev, ma pean ju jooksma. Võtsin koolikoti ja jooksin kooli. Tsau rikkurist debiilik oli esimene teretus mida ma kuulsin. Ja sellega oleks alnud mul terve päev. Aga siis tuli minu juurde klassiõde Margariite. Teda üldiselt kutsuti Mannuks. Ta hakkas minuga lihtsalt suhtlema nagu me oleksime vanad head sõbrad. Ma läksin klassi ja kõik oli muutund. Kas sellepärast et minuga oli midagi muutund? Ma hakkasin oma klassikaaslastega suhtlema. Ma istusin Mannu kõrvale. Ma ei tahtnud enam üksi istuda. Seitse aastat olin ma üksi istund. Ja nüüd oli mul esimest korda ka pinginaaber. Ja see oli klassi kõige ilusam tüdruk. Ma rääkisin talle endast ja oma emast. Meil kohe tekkis usaldus. Ma rääkisin kõigest talle. Absoluutselt. Isegi oma kõige valusamad saladused. Kõigest. Tema teab minust nüüd isegi rohkem kui mu ema. Ma ei taha absoluutselt emaga suhelda. Ta arvab minust liiga palju. Mannu lubas mulle midagi rääkida aga pärast kooli sest siin on liiga palju kuulajaid. Aga ta tahtis rääkida kusagil kus oleks vaikne ja siis ma mõtlesin et seal metsas kus see jõgi oli... Läheks haldjajõe äärde pakkusin.

Mannu: kus kohas see veel asub?

Mina: üsna minu maja lähedal.

Mannu: oky aga läheme kohe pärast kooli. Seal saab paremini rääkida kahh.

Mina: okay:)

See oli meie kirjajutt mata tunni ajal. Mata on kõige igavam tund üldse. Sest õps on igav. Ta ei seleta oma ainet hästi. Pärast kooli me jooksime kodunt läbi viskasime kotid sinna ja läksime haldjajõe äärde. Mannu arvas et see on mega ilus koht.

Mannu: miks seda haldja jõeks kutsutakse?

Mina: sellega on seotud üks muinas jutt printsessist kelle loss on teisel pool seda. Ta oli printsess kes hoolis kõigist ja kõigest. Tal ei olnud vihavaenlasi ja temal ei olnud kusagil ohtu. Isegi metsloomad armastasid teda. Ta oli hästi ilusate pikkade plondide juustega ja teda kutsuti Ameeliaks. Kui ta oli sama vana kui meie ehk 15 siis ta nägi selle jõe juures, ümber haldiaid. Need peegeldasid vee pinnale ja vee all oli neid, need haldiad olid kõikjal. Ta hakkas kohe nendest pisikestest elukatest hoolima ja ta pani selle jõe nimeks haldiajõgi. Aga keegi teine ei olnud siin kunagi haldiaid näind seega muudeti selle jõe nimi ära ja praegu on ta Ameelja jõgi. Aga Ameeliale oleks meeldinud kui see oleks olnud haldja jõgi igavesti ja sellepärast mina kutsungi teda ikka haldja jõeks.

Mannu: huvitav oleks teada kas see loss on ikka veel seal?

Mina: ma ei tea... ma ei ole teiselpool jõge käinud, ei ole paati olnud.

Mannu: aga vaata seal võsa juures on üks paat, lähme käime ära ja pärast toome paadi siia tagasi.

Mina: ma ei tea kas see on ikka hea mõte? Meiega võib ju midagi halba juhtuda ja kes meid siis päästma hakkab?

Mannu: need haldjad aitavad meid:) ma olen selles kindel, need olid ju head haldiad.

Mina. Ok käime siis ära.

Arvasin mina ja siis me hakkasima paati vette lükkama. Kui me üle jõe jõudsime nägime eemalt juba paari lagunend majakest. Kas mu lugu vastas siis tõele? Vahepeal oli Mannu rääkind et ta on kristlane ja tahtis kah et ma kirikusse tuleks. Ma arvasin et ma võin küll minna ja vaadata sinna ja kuulata mida nad räägivad ega see mult ju tüki küljest et võtta. Jalutasime nende lagunend majade juurde ja piilusime sisse. Sealt seest oli kõik kuidagi puhas ja korras. Vaatasime kappidesse et äkki leidub sealt midagi süüa aga sedagi seal ei olnud. Riidekapis olid nii vanad ja lagunend riided ja nende järgi v6is aru saada et selles majas elasid kunagi talupojad. Vaatasime alla keldrisse ja sealt leidsime natuke moosi ja ise tehtud saia. Sõime seda siis lõunaks. Mammu arvas et see on täpselt nagu muinasjutu raamatus. Jalutasime mooda seda teed edasi ja jõudsime sinna kohta kus see loss pidi asuma. Ja seal see seisiski värav oli lahti ja ma mõtlesin et võiks sisse minna. Läksime väravast sisse ja ma katsusin seda suurt, esiust lahti teha. See tuli nagu naksti. Mannu hakkas kartma: äkki keegi elab siin?

Mina aga vastasin talle kindlalt: kui keegi elaks siin siis meie riigil oleks kuningas ja kuninganna aga selles ei ole meile keegi rääkinud, järelikult ei saa keegi siin elada. Ja astusime siis uksest sisse. Suur tuba oli nii ilus. Jõudsime Ameelia tuppa. See oli nii ilus. Seinad olid hele roosad ja toas oli moobel üleni valge. Valge voodi ja valge kapp ja valge laud ja valge tool. See oli nii ilus! Vaip toas oli roosa selline natuke tumedam. Vaatasime sinna kappi. Seal olid nii ilusad kleidid.

Mina: vaata seda roosat kleiti ta kandiski kui ta seal järve ääres neid haldiaid nägi.

Mammu: ja vaata seda pilti. Ta on nii sinu näoga tydruk.

Mina: on jahh... sama sugused plondid juuksed aga mul on nad lyhemad ja paksemad.

Mammu: jah ja ta näeb sellel pildil välja nagu 16 v6i 17.

Mina: oota!

Võtsin selle pildi kätte ja vaatasin selle taha.

Mina: sul on õigus! Ta on sellel pildil 17.

Mammu: ma tahaks seda kollast kleiti enda selga proovida.

Mina: aga proovi siis. Ma ei usu et sellest midagi halba tuleb ma proovin seda ilusat roosat.

Ma panin selle roosa kleidi selga ja Mammu pani kollase. Aga minu roosas kleidis oli auk sees. Ja ma õmblesin sinna roosa lapi ette mis oli natuke tumedam kui see kleit. See sobis sinna väga hästi. Ja Mannule sobis see kollane kah väga hästi.kui meil olid kleidid seljas vaatasime teisi tubasi ja lõpuks jõudsime kööki. Äkki köögis on midagi head süüa? Küsis mannu minult. Vaatasime järgi ja leidsime suht värsked porgandid ja kurgid ja tomatid ja karrulid ning ma leidsin sealt liha kah. Tegimegi siis liha kartuli porgandi hautisega ja k6rvale kurgi tomati salatit. See oli üks mu elu parimaid sööke. Pärast poole võtsime kleidid seljast ja panime kappi samamoodi tagasi nagu nad olid. Vaatasime Ameeliapäevikut ja seal seisis: ma olen lapsendatud, mu vanemad ei ole need kes nad end ütlevad olevat, nad hoiavad mind toas kinni ja ei lase välja minna. Pisikesed haldiad aitasid mind minema siit maalt. Mu vanemad ei ole tegelt kuningas ja kuninganna. Mu vanemad on röövlid. Nad varastavad külaelanikelt asju kui neid kodus ei ole. Aga muidu nad tapsid mu vanemad kui mina sündisin ja tulid ise nende kohale elama. Kuna mu isa kaksik vend oli uus kuningas siis ei saand keegi vahest aru. Ja mind võtsid nad enda lapseks. Kokatädi Malle rääkis mulle selle loo ja siis järgmisel päeval tulid politseid ja viisid liba kuninga ja kuninganna ära. Aga mind viiakse selleks ajaks lastekodusse kui ma 18 saan. Siis ma võin siia lossi tagasi naaseda.

18.Märts aatsa 1269.

Tere taas pole sind ammu näind ma sain 20 eile. Ja nüüd ma lähen vanakuningriigist välja, ma lähen haldjajärvele. Haldjad võtavad mu enda koju kaasa. Ma ei taha siin lossis enam elada. Siin ei ole enam ühtkit inimest järgi. Sellal kui mina veel pisike olin oli see koht rahvast täis aga kui ma lastekodusse läksin hakkas ka inimesi siit ära voorima. Nad arvasid ilmselt et keegi ei kaitse neid enam. Väga hea et minu äraolekul ei ole keegi seda lossi ei ole külastand. Ma võtan ainult paar asja siit kaasa aga ülejäänd jätan ma siia. Ega ma siia kunagi tagasi enam ei tule aga ma siiski loodan et mets kaidseb seda lossi halbade inimeste eest. Ja ma loodan et keegi ka siit minema ei vii midagi. Kõik see mis mul olemas on on väärtuslik. Selle katkise toosa kleidi võiks keegi korda teha aga palun ärge tehke midagi muud. Need kes loevad minu päevikud jäävad ainsana teadma seda mis minuga juhtus ja nad et tohi sellest kellelegi rääkida.

Mannu: woww... oli see vast printsess. Ja see ei olnud vist juhus et meie siia sattusime, siin on saatuse käsi mängus.

Mina: Mannu vaata kella! Me peame minema!

Mannu: ok lähme siis kiiresti. Võtta see päevik kaasa!

Mina: aga Ameelia ei luband siit ju midagi võtta.

Mannu: pane siis see sinna kirstu tagasi ja pane kaas peale.

Mina tegingi nii nagu mannu ütles ja siis me jooksime paadi juurde. Lükkasime paadi vette ja sõudsime teisele kaldale. Teisel kaldal panime paadi nii nagu ta oli ennem ja läksime mõlemad metsast välja ja kumbki oma koju.

Luuna kus sa olid? Tahtis ema kohe teada kui ma tuppa astusin.

Ma käisin haldjajões ujumas ja pärast jalutasin metsas ringi Vastasin mina ükskõikselt.

Aga tegelikult ma ei olnud ükskõikne, ma sain endale sõbranna, ma sain Ameelia kohta midagi teada. Tegelt tänane päev oli uskumatu, aga ma ei tohi mitte mingil juhul emale sellest päevast rääkida.

Ema: Haldjajõe?... mis koht see veel on?

Mina: teie kutsute seda jõge Ameelia jõeks.

Ema: Miks sa seal käisid? Kas sa ka tead et seal jõeääres Ameelia tapeti? Ja kas sa ka tead et se imelik Ameelia oli kristlane?

Mina: ära tee sellest nüüd nii suurt numbrit. Ega ma sinna elama nüüd ei jää. Vastasin emale karjudes ja jooksin oma tuppa. Ameelia oli kah kristlane nagu Mannugi? Miks ta ome päevikus sellest midagi ei rääkind?

Panin oma läpaka tööle ja otsisin internetist haldjajõe kohta infot. Ja ma leidsin seda, isegi väga palju.

Ema tuli minu tuppa ja käskis mul magama minna, sest omme ma pidin jälle varakult kooli minema, aga mul oli kõik õppimatta. Kuid sel hetkel ei huvitand mind enam midagi. See oli liiga põnev et olla tõsi. Olime juba nädal aega koolis käind ja mina mõtlesin ainult Ameeliale. Mina ja Mannu ainult temast rääkisimegi. Kätte tuli pühapäev ja ma lubasin Mannuga kirikusse minna. Ja ma pidasin oma lubadust. Aga ma mäletan et ma pidin osadest riietest lahti saama. Ja ma panin need riided mis ma tookord olin veel väljavalinud, kotti ja võtsin need kirikusse kaasa. Enne koosoleku andsin ma need pastori kätte, et ta saaks need anda neile kes neid vajavad. Ja seejärel ma istusin oma kohale. Mannu kõrvale.pärast koosolekut tutvustas Mannu mulle osasi oma tuttavaid. Nad olid minumeelest väga toredad inimesed. Ja mulle meeldis nendega rääkida, ma olin kuidagi vabam. Nende tuttavatega me käisime söömas kah. Söömast läksime edasi koos aga ajapikku hakkasid osad lahkuma kuni alles jäime mina ja Mannu. Meie aga läksime kohe jälle sinna järvele. Seekord me ei näind seal enam seda paati ning pidime mõtlema kuidas üle saame. Me peaksime endale ise parve tegema pakkus Mannu välja ja mina olin nõus, aga siis arvasin et see ei tohiks väga suur olla. Me tõime minu kuurist lauad ja palusime vennad endale appi. Aga nad kohe kysisid mida nad selle eest saavad ja ma arvasin et ma võin kummalegi kaks tonni anda kui nad meid aitavad ja seda saladuses hoiavad. Joonas oli nõus aga Kristjan veel ei teadnud kas nõus olla või mitte. Lõpuks ta siiski jäi nõusse ja nad tegid meile korraliku parve ning lubasid et ei räägi selle tegemisest kellelegi midagi. Andsin siis mõlemile kaks tonni oma rahast mis ema oli mulle laua peale jätnud. Me leidsime kuurist mingi vana aeru ja läksime metsa. Lükkasime parve vette ja ronisime ise kah peale. Kui teisele kaldale jõudsime ja paadi ära kinnitasime hakkasin alles siis rääkima mis mul mõtetes oli. Mul oli mõttes uuesti seda päevikut lugeda et teada saada kas ema rääkis mulle tõtt või mitte. Seekord me kõrval olevate majade juures ei peatund ja ei kõhelnd kah kas sisse minna või mitte. Läksime otse Ameelia tuppa ja võtsime sealt samast laekast selle päeviku ja alustasime lugemist.

Täna ma kirjutan sulle esimest korda mu päevik!

Ma sain just 12 ja mu nimi on Ameelia. Ma olen printsess. Mind hoitakse lossis lukku taga ja ma ei tohi kaugemale minna kui kirikuni ja jõeni. ühelepoole lossi jääb jõgi ja teisele poole jääb kirik. Kirikus ma käin pühapäeviti. Iga pühapäev olen seal. Ma ei ole kordagi puudund. Jõe ääres ma võin käia koos valvuriga sest igayks võib üle jõe ujuda ja vaenlastega lepingu teha.

Noo jahh mu emal oli õigus järelikult. Aga kuidas Ameelia päriselt kadunuks jäi?

Otsisime terve ta päeviku läbi kuni leidsime sealt kõige tagant salasahtlist mingi kirja. Kirjas seisis:

Ameelia.

Ma olen su ema. Ardemon et suutnud meid ära tappa. Me tahame sulle järgi tulla sinna, aga ära sa sealt ära tule. Kui me sulle teise kirja saadame siis tule sinna jõe äärde. Aga räägi teistele sellist juttu haldjatest kes sind tahavad ära viia. Et nad viivad su oma koju sest meie olemegi need pisikesed haldjaksesed kes sillerdavad vee peal. See ei ole muinasjutt haldjatest vaid see on tõsi, nad on tegelt olemas. Sest need oleme meie, mitte küll tõelised aga oleme. Ja ma arvan et me hakkame sulle nii pea järgi tulema kui ma kirja posti panen aga mul on veel selline asi et me elame maailma teises otsas ja sinna tulek võtab aega:( loodan et ootad meid nii kaua:)

sinu kallis ja oodatud ema:)

Mannu kas sa lugesid kah seda? Ta vanemad on ju need haldjad, keda tegelt olemas ei ole:P Jah ma lugesin, vaata kella!! ütles mannu mulle. Kell on alles viis ju me ei pea eriti kiirustama vastasin talle ja panin päeviku sinna kus see oli ennem. Ning me hakkasime end tagasi minekuks sättima.

Mannu oota, ütlesin korra ja lisasin, ma tahaks näha mis selles natukene ilusamas vanas lagunenud majas on? Ja astusin sisse. See ei olnudki seest väga lagunenud isegi täitsa ilus ja hoolitsetud oli. Isegi värsked lilled olid laual. Mannu kas see ei tundu sinumeelest imelik olevat? Küsisin Mannult. Ta ainult tegi mhmh ja ütles siis vaikselt vaata sinna. Ma vaatasin ja seal istus vana naine kes ütles meile: noored tulge edasi:) kust sa teadsid et me siin oleme? Küsisin vanalt naiselt

Aga te olete ju mitu päeva minu kohta informatsiooni otsinud, käisite mu lossis vaatamas ja siis lugesite mu kirju. Vastas vana naine.

Mina: Ameelia?

Mannu: Aga see oli juu nii kaua aega tagasi kuidas sa ikka elus oled?

Mina: Vana sa oled?

Ameelia: jah mina ikka. See oli tõesti kaua aastaid tagasi. Vana ma olen? Ja siis vana naine t6usis pysti ja ühtäkki ta ei tundunki enam nii vana. Ta pooras end ümber ja siis vaatas meile otsa 20 aastase näoga tütarlaps. Ta tegi juuksed patsist lahti ja ütles mulle. Ma olen needuse all. Teie saate mind aidata viies minu kleidid kirikusse vaestele andmiseks.

Mina: ja see on kõik?

Ameelia: ei, mu päevik, selle võite endale jätta, ja ma vaatasin et se kollane iludus sobis Mammule päris hästi nii et sa võid selle endale jätta. Ma kirjutasin ka testameni kellele minu loss ja maa läheb nii et viige see palun kohtusse.

Mina: ning see on kõik?

Ameelia: jahh. Aga ärge rääkige sellest kellelegi midagi et te mind siin nägite.

Mannu: just nii:) uskumatu oli sind ikka siin näha.

Mina: ma luban sulle et me teeme kõik selle ära sinu jaoks.

Ja sellel hetkel Ameelia kadus, ta kadus nagu tinatuhka. Aga kus ta testament on?

Me tegime kõik mis oli meie võimuses, viisime kleidid kirikusse ja kollase sai Mannu endale, päeviku sain mina endale. Ja testamendi leidsime me päeviku vahelt ja viisime selle kohtusse. See naine võttis selle seal vastu ja küsis et kust me selle saime. Me rääkisime talle kogu loo ära aga mitte selle et me Ameeliat nägime kohtunik vangutas pead ja tegi selle ümbriku lahti. Ta vaatas sisse ega osand midagi rääkida. Ta suu jäi tummaks. Ta ütles et ta peab seda dokumenti ennem natuke lugema kui ta selle otsuse välja kuulutab. Läksime kumbki oma koju. Esmaspäval Mannu küsis kuidas mulle kirkus meeldis ja ma vastasin seepeale talle: “no ma ei tea kas see koht on just minujaoks.. seal oli kõik nii keeruline.” Mannu sai minust väga hästi aru aga ei osanud ka midagi selle peale öelda. Teisipäevak oli Ameelia testamenti juba küllalt uuritud ja meile teatati kes selle testamendi sisu järgi sai me varanduse endale meie. Ma olin suht kohkunud seda lugu kuuldes. Me käisime haldjajõe ääres väga tihti ja uurisime ka lossi sisu. Leidsime sealt igasuguseid salakambreid ja käike. Üks maaalune tunnel viis meid pisikesse koopasse kus oli varandus. Seal oli kulda ja hõbedat. Vanaaegseid raamatuid, pärgamente, rõivaid, ehteid ja muid väärtuslike esemeid. Kuna lossis oli palju tube ja meil oli raha siis otsustasime Mannuga koos et teeme sellest hotelli. Midagi inimestele vaatamiseks ja kus saab ka puhata. Meil oli maju selle maapeal ja me tegime need korda. Panime sinna voodeid ja seal sai elama hakata. Me müüsime osad majad maha ja jätsime kaks maja endale. Kirikuhärrale antsime kiriku kus sai pühapäeval jutlusi pidada. Jõeäärde tegime paadisilla ning kaugemale ehitasime silla kust inimesed autodega ja jala üle saavad tulla. Tegime ka kalastus koha basseini talveks ja spa. See oli täiuslik koht kuhu puhkama sõita. Ja veel täiuslikum koht elamiseks. Minu ja Mannu maja oli täiuslik ja meil oli veel lossis toad. Meie isiklikud toad ning maaalune kamber kuhu ei lastud mitte kedagi. Raamatu ma panin sinna kambrisse et keegi enam seda ei loeks ja et Ameelia saladus jääks alati meiega. Ameeliat ei unusta me kunagi.