Wednesday, August 26, 2009

Amelia

Ema ma ei taha neid luksuslikke ja kalleid pükse, ma tahan midagi lihtsat ja tavalist! Ma ei taha olla erand meie peres, ma ei taha kõige rikkam välja näha, ma tahan olla mina ema, ma tahan olla mina. Karjusin üle terve poe. Mind ei huvitanud kas inimesed vaatavad või mitte, ma pidin selle lihtsalt enda seest välja saama. Ma pidin talle seda ütlema, miks ta minuga kunagi ei arvesta. Ma tahan olla teistega võrdne. Mu vendadest ei tehta üldse välja. Mu õest hoolitakse vähem kui minust. Mis minus siis nii erilist on? Kas sellepärast et ma olen vanem tütar, ei saa sellepärast olla. Ma pidin emale veel karjuma: ema mida siis minus nii erilist on? Palun ütle mulle. Mis on minus nii erilist et sa mind hellitad ja teisi mitte? Need sõnad öelnud seisin ma minuti paigal aga ema ei oelnud kah sõnagi seega ma jooksin sealt poest ära. Ma ei tahtnud enam seal olla, kõik inimesed jõllitasid meid ja mulle see ei meeldind. Ma jooksin, kaugele ära, ma tahtsin eemale sellest kodust, sellest poest sellest linnast, ma tahtsin kaugele ära. Ma jooksin metsa. See ei olnud kyll kaugel aga tundus nagu ma oleks eemal kõigest. Läksin metsas oleva haldja jõe äärde. Seal oli ilus see kõik oli ilus. Päike sillerdas veepinnal, linnu laul, lilled õitsesid aasal. Ma oleksin nagu muinasjutust välja karanud. Ma jooksin seal lille aasal ringi ja korjasin lilli ning ujusin jões kuhu päike peale paistis ja kuulasin linnulaulu. See olekski nagu kõik olnud. See olekski võind seal lõppeda. Elu võikski olla nagu unes ja muinasjutu raamatus. Ma võiks olla kena printsess kes hoolib teistest ja kõik loomad oleksid mu sõbrad ja keegi ei arvaks et ma mingi nõme rikkur olen. Koolis seda üsna palju tehakse. Sellel hetkel ma otsustasin osa riideid kodututele viia. Ma jooksin metsast välja ja otsejoones koju ja oma tuppa. Mul polnud mitte ühtegi sõpra kes mind aidata saaks ja seepärast pidin ma kõigega ise toime tulema. See ei olnud nüüd väga kerge. Lõpuks läksin ema juurde ja küsisin temalt tuhandet eeku. Ta andiski ju oma lemmik lapsele raha. Minu kõrval seisis mu õde nimega Rahhel. Ta oli küll 13 kuid paistis välja vanem kui mina. Mina olin 16 aastane. Rahhel tahtis emalt viite sotti et välja minna aga ema ei tahtnud anda. “Ema” ,ütlesin mina ja kui ema vatas mu poole siis j2tkasin: “kui sa tahad et kõik korda saaks siis kohtle meid kahte võrdselt. Ema andis Rahhelile kah siis 1000 eeku. Ma läksin selle tonnaga poodi ja ostsin endale lihtsa pluusi ja nunnud lihtsad teksad.

Ma vaatasin oma papusi mida ema oli mulle eile ostnud. Aga ta oli ka mu ülejäänd varud ära visanud. Jalanõud, nagu prostituudil, ma ei ole mingi prostituut ja mul ei ole vaja selliseid läikivaid ja jubedaid jalanõusi pealekauba veel mega kõrge ja paksu kontsaga. Kas Debora saab aru et ma ei ole prostituut. (Deboora on mu ema nini, v2hemalt oli siis) mu ema vahetas millegi pärast väga tihti oma nime. Vaatasin jalanõusi ja mõtlesin. Ei mul on ikka uusi ja korralike vaja. Ostsin siis 200 kroonised mustad ja ilusad tossud. Koju jõudes vahetasin riided ära ja tormasin kapi kallale. Mida ma vaestele annan??? Ma ei teadnud veel midagi. Sellepärast võtsin oma osad korralikud riided ja viisin need sinna. Viisin kodututele ja vaestele. Koju jõudsin juba õhtul hilja. Pidin sööma ja läksin magama. Hommik. Ärkasin ülesse ja pesin hambad ära. Panin riidesse ja jooksin alla. Ema kas söök on juba valmis? Istusin vastust ootamata lauda. Ema ei vastand mulle. Ja ma kordasin oma küsimust. Siis tõi ema toidu lauale ja ma alusastn söömist. Esmaspäev, ma pean ju jooksma. Võtsin koolikoti ja jooksin kooli. Tsau rikkurist debiilik oli esimene teretus mida ma kuulsin. Ja sellega oleks alnud mul terve päev. Aga siis tuli minu juurde klassiõde Margariite. Teda üldiselt kutsuti Mannuks. Ta hakkas minuga lihtsalt suhtlema nagu me oleksime vanad head sõbrad. Ma läksin klassi ja kõik oli muutund. Kas sellepärast et minuga oli midagi muutund? Ma hakkasin oma klassikaaslastega suhtlema. Ma istusin Mannu kõrvale. Ma ei tahtnud enam üksi istuda. Seitse aastat olin ma üksi istund. Ja nüüd oli mul esimest korda ka pinginaaber. Ja see oli klassi kõige ilusam tüdruk. Ma rääkisin talle endast ja oma emast. Meil kohe tekkis usaldus. Ma rääkisin kõigest talle. Absoluutselt. Isegi oma kõige valusamad saladused. Kõigest. Tema teab minust nüüd isegi rohkem kui mu ema. Ma ei taha absoluutselt emaga suhelda. Ta arvab minust liiga palju. Mannu lubas mulle midagi rääkida aga pärast kooli sest siin on liiga palju kuulajaid. Aga ta tahtis rääkida kusagil kus oleks vaikne ja siis ma mõtlesin et seal metsas kus see jõgi oli... Läheks haldjajõe äärde pakkusin.

Mannu: kus kohas see veel asub?

Mina: üsna minu maja lähedal.

Mannu: oky aga läheme kohe pärast kooli. Seal saab paremini rääkida kahh.

Mina: okay:)

See oli meie kirjajutt mata tunni ajal. Mata on kõige igavam tund üldse. Sest õps on igav. Ta ei seleta oma ainet hästi. Pärast kooli me jooksime kodunt läbi viskasime kotid sinna ja läksime haldjajõe äärde. Mannu arvas et see on mega ilus koht.

Mannu: miks seda haldja jõeks kutsutakse?

Mina: sellega on seotud üks muinas jutt printsessist kelle loss on teisel pool seda. Ta oli printsess kes hoolis kõigist ja kõigest. Tal ei olnud vihavaenlasi ja temal ei olnud kusagil ohtu. Isegi metsloomad armastasid teda. Ta oli hästi ilusate pikkade plondide juustega ja teda kutsuti Ameeliaks. Kui ta oli sama vana kui meie ehk 15 siis ta nägi selle jõe juures, ümber haldiaid. Need peegeldasid vee pinnale ja vee all oli neid, need haldiad olid kõikjal. Ta hakkas kohe nendest pisikestest elukatest hoolima ja ta pani selle jõe nimeks haldiajõgi. Aga keegi teine ei olnud siin kunagi haldiaid näind seega muudeti selle jõe nimi ära ja praegu on ta Ameelja jõgi. Aga Ameeliale oleks meeldinud kui see oleks olnud haldja jõgi igavesti ja sellepärast mina kutsungi teda ikka haldja jõeks.

Mannu: huvitav oleks teada kas see loss on ikka veel seal?

Mina: ma ei tea... ma ei ole teiselpool jõge käinud, ei ole paati olnud.

Mannu: aga vaata seal võsa juures on üks paat, lähme käime ära ja pärast toome paadi siia tagasi.

Mina: ma ei tea kas see on ikka hea mõte? Meiega võib ju midagi halba juhtuda ja kes meid siis päästma hakkab?

Mannu: need haldjad aitavad meid:) ma olen selles kindel, need olid ju head haldiad.

Mina. Ok käime siis ära.

Arvasin mina ja siis me hakkasima paati vette lükkama. Kui me üle jõe jõudsime nägime eemalt juba paari lagunend majakest. Kas mu lugu vastas siis tõele? Vahepeal oli Mannu rääkind et ta on kristlane ja tahtis kah et ma kirikusse tuleks. Ma arvasin et ma võin küll minna ja vaadata sinna ja kuulata mida nad räägivad ega see mult ju tüki küljest et võtta. Jalutasime nende lagunend majade juurde ja piilusime sisse. Sealt seest oli kõik kuidagi puhas ja korras. Vaatasime kappidesse et äkki leidub sealt midagi süüa aga sedagi seal ei olnud. Riidekapis olid nii vanad ja lagunend riided ja nende järgi v6is aru saada et selles majas elasid kunagi talupojad. Vaatasime alla keldrisse ja sealt leidsime natuke moosi ja ise tehtud saia. Sõime seda siis lõunaks. Mammu arvas et see on täpselt nagu muinasjutu raamatus. Jalutasime mooda seda teed edasi ja jõudsime sinna kohta kus see loss pidi asuma. Ja seal see seisiski värav oli lahti ja ma mõtlesin et võiks sisse minna. Läksime väravast sisse ja ma katsusin seda suurt, esiust lahti teha. See tuli nagu naksti. Mannu hakkas kartma: äkki keegi elab siin?

Mina aga vastasin talle kindlalt: kui keegi elaks siin siis meie riigil oleks kuningas ja kuninganna aga selles ei ole meile keegi rääkinud, järelikult ei saa keegi siin elada. Ja astusime siis uksest sisse. Suur tuba oli nii ilus. Jõudsime Ameelia tuppa. See oli nii ilus. Seinad olid hele roosad ja toas oli moobel üleni valge. Valge voodi ja valge kapp ja valge laud ja valge tool. See oli nii ilus! Vaip toas oli roosa selline natuke tumedam. Vaatasime sinna kappi. Seal olid nii ilusad kleidid.

Mina: vaata seda roosat kleiti ta kandiski kui ta seal järve ääres neid haldiaid nägi.

Mammu: ja vaata seda pilti. Ta on nii sinu näoga tydruk.

Mina: on jahh... sama sugused plondid juuksed aga mul on nad lyhemad ja paksemad.

Mammu: jah ja ta näeb sellel pildil välja nagu 16 v6i 17.

Mina: oota!

Võtsin selle pildi kätte ja vaatasin selle taha.

Mina: sul on õigus! Ta on sellel pildil 17.

Mammu: ma tahaks seda kollast kleiti enda selga proovida.

Mina: aga proovi siis. Ma ei usu et sellest midagi halba tuleb ma proovin seda ilusat roosat.

Ma panin selle roosa kleidi selga ja Mammu pani kollase. Aga minu roosas kleidis oli auk sees. Ja ma õmblesin sinna roosa lapi ette mis oli natuke tumedam kui see kleit. See sobis sinna väga hästi. Ja Mannule sobis see kollane kah väga hästi.kui meil olid kleidid seljas vaatasime teisi tubasi ja lõpuks jõudsime kööki. Äkki köögis on midagi head süüa? Küsis mannu minult. Vaatasime järgi ja leidsime suht värsked porgandid ja kurgid ja tomatid ja karrulid ning ma leidsin sealt liha kah. Tegimegi siis liha kartuli porgandi hautisega ja k6rvale kurgi tomati salatit. See oli üks mu elu parimaid sööke. Pärast poole võtsime kleidid seljast ja panime kappi samamoodi tagasi nagu nad olid. Vaatasime Ameeliapäevikut ja seal seisis: ma olen lapsendatud, mu vanemad ei ole need kes nad end ütlevad olevat, nad hoiavad mind toas kinni ja ei lase välja minna. Pisikesed haldiad aitasid mind minema siit maalt. Mu vanemad ei ole tegelt kuningas ja kuninganna. Mu vanemad on röövlid. Nad varastavad külaelanikelt asju kui neid kodus ei ole. Aga muidu nad tapsid mu vanemad kui mina sündisin ja tulid ise nende kohale elama. Kuna mu isa kaksik vend oli uus kuningas siis ei saand keegi vahest aru. Ja mind võtsid nad enda lapseks. Kokatädi Malle rääkis mulle selle loo ja siis järgmisel päeval tulid politseid ja viisid liba kuninga ja kuninganna ära. Aga mind viiakse selleks ajaks lastekodusse kui ma 18 saan. Siis ma võin siia lossi tagasi naaseda.

18.Märts aatsa 1269.

Tere taas pole sind ammu näind ma sain 20 eile. Ja nüüd ma lähen vanakuningriigist välja, ma lähen haldjajärvele. Haldjad võtavad mu enda koju kaasa. Ma ei taha siin lossis enam elada. Siin ei ole enam ühtkit inimest järgi. Sellal kui mina veel pisike olin oli see koht rahvast täis aga kui ma lastekodusse läksin hakkas ka inimesi siit ära voorima. Nad arvasid ilmselt et keegi ei kaitse neid enam. Väga hea et minu äraolekul ei ole keegi seda lossi ei ole külastand. Ma võtan ainult paar asja siit kaasa aga ülejäänd jätan ma siia. Ega ma siia kunagi tagasi enam ei tule aga ma siiski loodan et mets kaidseb seda lossi halbade inimeste eest. Ja ma loodan et keegi ka siit minema ei vii midagi. Kõik see mis mul olemas on on väärtuslik. Selle katkise toosa kleidi võiks keegi korda teha aga palun ärge tehke midagi muud. Need kes loevad minu päevikud jäävad ainsana teadma seda mis minuga juhtus ja nad et tohi sellest kellelegi rääkida.


Mannu: woww... oli see vast printsess. Ja see ei olnud vist juhus et meie siia sattusime, siin on saatuse käsi mängus.

Mina: Mannu vaata kella! Me peame minema!

Mannu: ok lähme siis kiiresti. Võtta see päevik kaasa!

Mina: aga Ameelia ei luband siit ju midagi võtta.

Mannu: pane siis see sinna kirstu tagasi ja pane kaas peale.

Mina tegingi nii nagu mannu ütles ja siis me jooksime paadi juurde. Lükkasime paadi vette ja sõudsime teisele kaldale. Teisel kaldal panime paadi nii nagu ta oli ennem ja läksime mõlemad metsast välja ja kumbki oma koju.

Luuna kus sa olid? Tahtis ema kohe teada kui ma tuppa astusin.

Ma käisin haldjajões ujumas ja pärast jalutasin metsas ringi Vastasin mina ükskõikselt.

Aga tegelikult ma ei olnud ükskõikne, ma sain endale sõbranna, ma sain Ameelia kohta midagi teada. Tegelt tänane päev oli uskumatu, aga ma ei tohi mitte mingil juhul emale sellest päevast rääkida.

Ema: Haldjajõe?... mis koht see veel on?

Mina: teie kutsute seda jõge Ameelia jõeks.

Ema: Miks sa seal käisid? Kas sa ka tead et seal jõeääres Ameelia tapeti? Ja kas sa ka tead et se imelik Ameelia oli kristlane?

Mina: ära tee sellest nüüd nii suurt numbrit. Ega ma sinna elama nüüd ei jää. Vastasin emale karjudes ja jooksin oma tuppa. Ameelia oli kah kristlane nagu Mannugi? Miks ta ome päevikus sellest midagi ei rääkind?

Panin oma läpaka tööle ja otsisin internetist haldjajõe kohta infot. Ja ma leidsin seda, isegi väga palju.

Ema tuli minu tuppa ja käskis mul magama minna, sest omme ma pidin jälle varakult kooli minema, aga mul oli kõik õppimatta. Kuid sel hetkel ei huvitand mind enam midagi. See oli liiga põnev et olla tõsi. Olime juba nädal aega koolis käind ja mina mõtlesin ainult Ameeliale. Mina ja Mannu ainult temast rääkisimegi. Kätte tuli pühapäev ja ma lubasin Mannuga kirikusse minna. Ja ma pidasin oma lubadust. Aga ma mäletan et ma pidin osadest riietest lahti saama. Ja ma panin need riided mis ma tookord olin veel väljavalinud, kotti ja võtsin need kirikusse kaasa. Enne koosoleku andsin ma need pastori kätte, et ta saaks need anda neile kes neid vajavad. Ja seejärel ma istusin oma kohale. Mannu kõrvale.pärast koosolekut tutvustas Mannu mulle osasi oma tuttavaid. Nad olid minumeelest väga toredad inimesed. Ja mulle meeldis nendega rääkida, ma olin kuidagi vabam. Nende tuttavatega me käisime söömas kah. Söömast läksime edasi koos aga ajapikku hakkasid osad lahkuma kuni alles jäime mina ja Mannu. Meie aga läksime kohe jälle sinna järvele. Seekord me ei näind seal enam seda paati ning pidime mõtlema kuidas üle saame. Me peaksime endale ise parve tegema pakkus Mannu välja ja mina olin nõus, aga siis arvasin et see ei tohiks väga suur olla. Me tõime minu kuurist lauad ja palusime vennad endale appi. Aga nad kohe kysisid mida nad selle eest saavad ja ma arvasin et ma võin kummalegi kaks tonni anda kui nad meid aitavad ja seda saladuses hoiavad. Joonas oli nõus aga Kristjan veel ei teadnud kas nõus olla või mitte. Lõpuks ta siiski jäi nõusse ja nad tegid meile korraliku parve ning lubasid et ei räägi selle tegemisest kellelegi midagi. Andsin siis mõlemile kaks tonni oma rahast mis ema oli mulle laua peale jätnud. Me leidsime kuurist mingi vana aeru ja läksime metsa. Lükkasime parve vette ja ronisime ise kah peale. Kui teisele kaldale jõudsime ja paadi ära kinnitasime hakkasin alles siis rääkima mis mul mõtetes oli. Mul oli mõttes uuesti seda päevikut lugeda et teada saada kas ema rääkis mulle tõtt või mitte. Seekord me kõrval olevate majade juures ei peatund ja ei kõhelnd kah kas sisse minna või mitte. Läksime otse Ameelia tuppa ja võtsime sealt samast laekast selle päeviku ja alustasime lugemist.

Täna ma kirjutan sulle esimest korda mu päevik!

Ma sain just 12 ja mu nimi on Ameelia. Ma olen printsess. Mind hoitakse lossis lukku taga ja ma ei tohi kaugemale minna kui kirikuni ja jõeni. ühelepoole lossi jääb jõgi ja teisele poole jääb kirik. Kirikus ma käin pühapäeviti. Iga pühapäev olen seal. Ma ei ole kordagi puudund. Jõe ääres ma võin käia koos valvuriga sest igayks võib üle jõe ujuda ja vaenlastega lepingu teha.

Noo jahh mu emal oli õigus järelikult. Aga kuidas Ameelia päriselt kadunuks jäi?

Otsisime terve ta päeviku läbi kuni leidsime sealt kõige tagant salasahtlist mingi kirja. Kirjas seisis:

Ameelia.





Ma olen su ema. Ardemon et suutnud meid ära tappa. Me tahame sulle järgi tulla sinna, aga ära sa sealt ära tule. Kui me sulle teise kirja saadame siis tule sinna jõe äärde. Aga räägi teistele sellist juttu haldjatest kes sind tahavad ära viia. Et nad viivad su oma koju sest meie olemegi need pisikesed haldjaksesed kes sillerdavad vee peal. See ei ole muinasjutt haldjatest vaid see on tõsi, nad on tegelt olemas. Sest need oleme meie, mitte küll tõelised aga oleme. Ja ma arvan et me hakkame sulle nii pea järgi tulema kui ma kirja posti panen aga mul on veel selline asi et me elame maailma teises otsas ja sinna tulek võtab aega:( loodan et ootad meid nii kaua:)


sinu kallis ja oodatud ema:)


Mannu kas sa lugesid kah seda? Ta vanemad on ju need haldjad, keda tegelt olemas ei ole:P Jah ma lugesin, vaata kella!! ütles mannu mulle. Kell on alles viis ju me ei pea eriti kiirustama vastasin talle ja panin päeviku sinna kus see oli ennem. Ning me hakkasime end tagasi minekuks sättima.

Mannu oota, ütlesin korra ja lisasin, ma tahaks näha mis selles natukene ilusamas vanas lagunenud majas on? Ja astusin sisse. See ei olnudki seest väga lagunenud isegi täitsa ilus ja hoolitsetud oli. Isegi värsked lilled olid laual. Mannu kas see ei tundu sinumeelest imelik olevat? Küsisin Mannult. Ta ainult tegi mhmh ja ütles siis vaikselt vaata sinna. Ma vaatasin ja seal istus vana naine kes ütles meile: noored tulge edasi:) kust sa teadsid et me siin oleme? Küsisin vanalt naiselt

Aga te olete ju mitu päeva minu kohta informatsiooni otsinud, käisite mu lossis vaatamas ja siis lugesite mu kirju. Vastas vana naine.

Mina: Ameelia?

Mannu: Aga see oli juu nii kaua aega tagasi kuidas sa ikka elus oled?

Mina: Vana sa oled?

Ameelia: jah mina ikka. See oli tõesti kaua aastaid tagasi. Vana ma olen? Ja siis vana naine t6usis pysti ja ühtäkki ta ei tundunki enam nii vana. Ta pooras end ümber ja siis vaatas meile otsa 20 aastase näoga tütarlaps. Ta tegi juuksed patsist lahti ja ütles mulle. Ma olen needuse all. Teie saate mind aidata viies minu kleidid kirikusse vaestele andmiseks.

Mina: ja see on kõik?

Ameelia: ei, mu päevik, selle võite endale jätta, ja ma vaatasin et se kollane iludus sobis Mammule päris hästi nii et sa võid selle endale jätta. Ma kirjutasin ka testameni kellele minu loss ja maa läheb nii et viige see palun kohtusse.

Mina: ning see on kõik?

Ameelia: jahh. Aga ärge rääkige sellest kellelegi midagi et te mind siin nägite.

Mannu: just nii:) uskumatu oli sind ikka siin näha.

Mina: ma luban sulle et me teeme kõik selle ära sinu jaoks.

Ja sellel hetkel Ameelia kadus, ta kadus nagu tinatuhka. Aga kus ta testament on?

Me tegime kõik mis oli meie võimuses, viisime kleidid kirikusse ja kollase sai Mannu endale, päeviku sain mina endale. Ja testamendi leidsime me päeviku vahelt ja viisime selle kohtusse. See naine võttis selle seal vastu ja küsis et kust me selle saime. Me rääkisime talle kogu loo ära aga mitte selle et me Ameeliat nägime kohtunik vangutas pead ja tegi selle ümbriku lahti. Ta vaatas sisse ega osand midagi rääkida. Ta suu jäi tummaks. Ta ütles et ta peab seda dokumenti ennem natuke lugema kui ta selle otsuse välja kuulutab. Läksime kumbki oma koju. Esmaspäval Mannu küsis kuidas mulle kirkus meeldis ja ma vastasin seepeale talle: “no ma ei tea kas see koht on just minujaoks.. seal oli kõik nii keeruline.” Mannu sai minust väga hästi aru aga ei osanud ka midagi selle peale öelda. Teisipäevak oli Ameelia testamenti juba küllalt uuritud ja meile teatati kes selle testamendi sisu järgi sai me varanduse endale meie. Ma olin suht kohkunud seda lugu kuuldes. Me käisime haldjajõe ääres väga tihti ja uurisime ka lossi sisu. Leidsime sealt igasuguseid salakambreid ja käike. Üks maaalune tunnel viis meid pisikesse koopasse kus oli varandus. Seal oli kulda ja hõbedat. Vanaaegseid raamatuid, pärgamente, rõivaid, ehteid ja muid väärtuslike esemeid. Kuna lossis oli palju tube ja meil oli raha siis otsustasime Mannuga koos et teeme sellest hotelli. Midagi inimestele vaatamiseks ja kus saab ka puhata. Meil oli maju selle maapeal ja me tegime need korda. Panime sinna voodeid ja seal sai elama hakata. Me müüsime osad majad maha ja jätsime kaks maja endale. Kirikuhärrale antsime kiriku kus sai pühapäeval jutlusi pidada. Jõeäärde tegime paadisilla ning kaugemale ehitasime silla kust inimesed autodega ja jala üle saavad tulla. Tegime ka kalastus koha basseini talveks ja spa. See oli täiuslik koht kuhu puhkama sõita. Ja veel täiuslikum koht elamiseks. Minu ja Mannu maja oli täiuslik ja meil oli veel lossis toad. Meie isiklikud toad ning maaalune kamber kuhu ei lastud mitte kedagi. Raamatu ma panin sinna kambrisse et keegi enam seda ei loeks ja et Ameelia saladus jääks alati meiega. Ameeliat ei unusta me kunagi.

No comments:

Post a Comment